Kama – päriselt meie oma!

Kama nimetatakse sageli üheks Eesti rahvustoitudest ning vahel peetakse kama Eestile ainuomaseks. Nii on toidublogija Tuuli Mathisen öelnud: “Kindlasti on kama üks väga eestilik toit, mida mujalt ei leia.”

Mõnel juhul tuleb uskuda mida räägitakse. Mõnel juhul tasub olla positiivselt uudishimulik!  Kama päritolusse selguse toomiseks otsustasin otsida naabrite kama teemalisi materjale ja tulemusi teiega jagada. Otsisin ja leidsin kama tüüpi või sellele lähedased toiduained ja toidud meie naabermaades. Soomes nimetatakse seda  talkkuna, Venemaal  толокно, Rootsis  skrädmjöl ja liivilastel kamārok. Nii et varsti on oodata naabrite kama teemalisi postitusi koos enamlevinud retseptidega.

Aga eestlastele nii omane segakama on kindlasti väga meie enda nägu. Eestlased on söönud kama nii käkina kui tarvitanud joogina. See, miks kama heinaaja joogiks muutus, sellele on  lihtne seletus. Piim ei püsinud soojaga rõõsk. Nii segatigi kamajahu, mis oli juba ahjus küpsetatud, hapendatud piimaga. Saadi kerge ja kauaks kõhtu täitev vedel toit, mida hea heinale kaasa võtta. Kui küsite, et millal hakati kamajooki magusaks tegema, siis vahest pandi algul sinna sisse metsmaasikaid ja mustikaid või metsast leitud mett.

Igal juhul on täiesti kindel, et kama on ikka päris meie enda oma. Tublide ja asjalike mulgi perenaiste väga praktiline toiduleid ja meie võime seda julgelt oma rahvustoiduks pidada.