Mulgi kama ehk Eesti kama

Mulgi kama on kantud Eesti vaimse pärandi nimistusse

Kui küsida keskmiselt eestlaselt oma maa rahvustoite, siis kindlasti pakutakse ühe söögina kama.

Meil on kama kirja pandud juba 18. sajandi alguses eesti-saksa sõnaraamatus ja see tähendas «keedetud kaertest jahu».

Tänapäevane kama on tuntud kui segakama, mis sisaldab erinevaid teravilju ja ka kaunvilja. Segakama sai alguse Mulgimaalt ja levis hiljem üle Eesti.

Seega on Eesti rahvustoiduna tuntud segakama tulnud just mulkide söögilaualt. Liikudes mööda Eestit ringi, tutvustasid mulgid ka teistele kama. Kamajahus kasutati otri, kaeru, rukkeid, nisu, herneid ja ube (Aliise Moora, 2007).

Hapupiimale lisati soola ja kamajahu. Kui taheti teha kamakäkki, lisati rohkem jahu. Vedela kamakördi kõrvale söödi soolasilku ja leiba.

Kamajahu valmistati kodus nagu muudki jahu, tavaliselt kevadel pärast seemnevilja külvi allesjäänud viljast. Hoolas perenaine tegi alati lisaks jahule ka paar vakka kama.

Esmalt valati vilja peale niipalju vett, et terad oleksid kaetud ja keedeti paar tundi, kuni tera hakkas pehmeks minema. Siis kallati terad puhtaks pühitud ahjupõrandale kuivama, ahjusuu pidi samal ajal lahti olema, et liigne aur välja läheks. Kui auru enam polnud, ahjusuu suleti ja terad küpsetati purukuivaks.  Kuivatamisele järgnes terade röstimine ahjus ja siis jahvatamine. Lõpuks jahvatati kas käsikiviga või veskis jahuks. Kamaterade küpsetamine nõudis suurt vilumust ja nii vastutusrikast tööd tegid perenaised alati ise.

Tänapäevaks on raskest käsitööst saanud tööstuslik protsess.

Kama söömiseks segati seda algselt veega, hiljem juba rõõsa või hapupiimaga.

Üldiselt peeti kama siiski kergemaks suvesöögiks või vahepalaks, mida oli hea lännikutega metsa ja põllule kaasa võtta. Paksemast kamast sai pigistada ka palle, mida sõid peost enamasti lapsed ja mida anti kaasa karjapoistele.

Tavaliselt süüakse kama segatuna keefiri, hapupiima või jogurtiga ning kes soovib, lisab ka suhkrut. Kama sobib hästi kokku ka meie metsas kasvavate marjadega. Kellele aga kama jahune maitse ei meeldi, võib kamajahu täiendavalt pannil üle röstida.

Kuna aga lihtsuses peitub võlu, siis on omal kohal ka traditsiooniline kamajook või -söök segatuna hapupiimaga. Kama sööjal peab aga olema kannatust – hea kama tahab natukene seista. Nii umbes 10 minutit.